Tekst: Valdo Praust ©, 2009, www.mois.ee

Valdo Praust / Eesti mõisaportaali www.mois.ee omanik ja autor
Pildid: illustreerivad

Mõisale eelnenud Kostivere küla pärineb muinasajast, seda on mainitud Kostæueræ nime all 1241. aastal Taani Hindamisraamatus (Liber Census Daniae), mille andmestik pärineb aga aastaist 1219-21. Varasemad teated mõisa olemasolust pärinevad 1379. aastast, mil küla asukohas on mainitud juba mõisat (Costiuere) koos vesiveskiga.

Nii küla kui ka mõis tekkisid omaaegse tähtsa maantee äärde – sealtkaudu kulges nii Virumaalt (Rakverest) kui ka Kesk-Eestist (Järvamaalt) Tallinna suunduva maantee üks kolmest harust, olles praeguste Tallinna-Narva ja Tallinna-Tartu maanteede eelkäija. Selle maantee Jõelähtme jõe ületuskohta nii vesiveski kui ka mõis tekkiski. Mõisa lähistel – praeguses Kostivere alevikus – on selle muistse maantee lõik säilinud, kandes Mõisa tee nime.

Algselt (1379) kuulus mõis Lechtis’te perekonnale, kuid vahetas mitmeid omanikke. 1425. aastal läks mõis Hans Parenbecki omandusest Pirita jõe suudmesse paar aastakümmet varem rajatud brigitlaste nunnakloostri – Pirita kloostri – kätte. Liivi sõja järel, mil klooster oli tegevuse lõpetanud, läks mõis riigile (Põhja-Eesti oli tollal Rootsi käes), kuni 1574. aastal kinkis Rootsi kuningas Johan III selle maavalduse Ewold Freytag’ile.
Ewolt Freytagi tütar Margareta abiellus Jakob Hastferiga ning 16. juunil 1616 sõlmiti kokkulepe, et Kostivere mõis läheb Jakob Hastferi omandusse. Rootsi kuninga Gustav II Adolfi kirjaga 15. maist 1629 kinnitati Kostivere mõis igaveseks omandiks Jakob Hastferitele ja ta järel-tulijatele. Eestimaa Ülemmaakohtu tunnistusega 23. aprillist 1672 läks mõis pärandusena Jakob Hastferi kohtunikust pojale Ewold Hastferile.

1680-90ndatel aastatel, mil suur osa Eesti mõisaid reduktsiooni korras riigistati, jäi Kostivere kui igaveseks omandiks kinnitatud mõis riigistamise alt välja. Seda kinnitab 22. juunil 1688 koostatud resolutsioon. Kummatigi olid Ewold Hastferi pojad teinud mõisale suuri võlgu ning mõis läks kreeditoride kätte, sealt 1696. aastal aga Tallinna Toomkiriku omandusse.

Tollane mõisasüda asus Jõelähtme jõe saarel ja selle vahetus läheduses, mida kajastab Johan Holmbergi kaart 1688. aastast. Kahe korstnaga mõisa puidust peahoone asetses mitte praeguses kohas keset jõesaart, vaid sellest kagu pool. Praegusel maastikul jääb rootsiaegse mõisahoone koht mõisa viinavabrikust veidi maantee (kaasajal – Mõisa tee) poole. Majandushooned asetsesid hajali kahel pool jõge, veskiveski aga peahoone kohal jõe parempoolsel harul. Tõenäoliselt asetsesid hooned (sh vesiveski) samades asukohtades ka keskajal.

Põhjasõja järel, mil Eesti oli läinud Vene Keisririigi koosseisu, liideti Kostivere mõis vürst Menšikovi korraldusega 29. veebruarist 1716 talle kuulunud Maardu mõisaga. Edasi läksid Maardu ja Kostivere mõisad von Löwenwoldede kätte, kes müüsid nad 16. veebruaril 1729.a. 20 tuhande rubla eest kindral Hermann Johann von Bohnile. Peale tema surma määrati nii Kostivere kui ka Maardu 1747.a. pärandamise käigus kindrali lese pojale teisest abielust, riiginõunik Peter von Brevernile.

5. juunist 1772 pärineb järgmine päranduse jagamise leping, kus Peter von Breverni lesk Gerdruta Magdalena von Brevern loobub pärandusest oma laste kasuks, mille käigus Johann von Brevern sai endale Kostivere mõisa ja Carl Ludwig von Brevern Maardu mõisa. Kostivere mõisa väärtust hinnati tollal 28 tuhandele rublale.

Selle jagamise järel, Johann von Breverni ajal, alustati ka uue, praeguseni säilinud peahoone ehitamist, mis valmis 1776. Toona kerkis mõisa kahekorruseline varaklassitsistlik ehitis, mida ilmestas kõrge kelpkatus ja keskosas paiknev kolmnurkfrontoon von Brevernite ja tema abikaasa suguvõsa Stael von Holsteinide stukkvappidega. Tõenäoliselt püstitati samal ajal mõisa ka mitmeid kivist kõrvalhooneid.

12. märtsiga 1817 on dateeritud järgmine päranduse jagamise leping, mille kohaselt Johann von Breverni lesk loobub mõisatest oma poegade kasuks ning Kostivere (koos Kehra mõisaga) saab Heinrich Johann von Brevern. Mõisa väärtust hinnati siis 75 tuhandele rublale.

20. detsembril 1843 müüb laevastikukapten Johann (Iwan) von Brevern mõisa 60 tuhande rubla eest Karl Johann von Gernetile. Tema päranduslepinguga 1858. aastast pärib mõisa tema tütar Hedwig von Rosen (sünd. von Gernet). 1878 saab mõisa täieõiguslikuks omanikuks tema poeg, Karl Gustav von Rosen. Toona hinnati mõisa väärtust 135 tuhandele rublale.

Karl Gustav von Roseni valitsemisajal 19. sajandi lõpul uuendati ka mõisa hoonestust – peahoone tehti vasakust otsast veidi pikemaks, samuti püstitati mitmeid uusi majandushooneid, milledest vaatamisväärsem on historitsistlik kahekorruseline viinavabrik rootsiaegne mõisahoone asukoha lähedal.

Mõisa peahoone põletati maha mässajatest salkade poolt 1905. aasta detsembri keskpaigas koos mitme ülejäänud ümbruskonna mõisaga (Saha, Haljava, Raasiku, Peningi jt). Põletamise ja rüüstamise järel müüsid von Rosenid märtsis 1907 Alexander von Dehnile 75 tuhande rubla eest. Mahapõlenud mõisahoone taastati, kuid veidi muudetud kujul – kõrge kelpkatus asendati madalamaga, vasakpoolne juurdeehitus sulandati stiili poolest lõplikult põhihoonesse ning esimese korruse tiheda raamijaotusega aknad asendati kuueruudulistega.

Mõis riigistati koos kõikide teiste Eesti mõisatega vastavalt Eesti Vabariigi Asutava kogu poolt 10. oktoobril 1919 vastu võetud Maareformi seadusele. Mõisa maad jagati asundustaludeks.

Säilinud on suur hulk kõrvalhooneid. Kokku on kultuurimälestistena riikliku kaitse all 14 hoonet, sh ka peahoone ning kivisild üle Jõelähtme jõe (üle selle parempoolse, säilinud haru). Mõisa park, mis asub kunagisel jõesaarel peahoone ümbruses, on looduskaitse all. Tänaseks on jõesaar küll raskesti aimatav, sest praegusest mõisa peahoonest loodes paiknenud parempoolne jõeharu on suuresti kinni kasvanud (veel 1940.a. paiku oli ta täiesti olemas). Mõisakompleksist kilomeetri jagu põhja pool paikneb hollandi tuuliku kere.

Mõisakompleksi ümbrusse on 20. sajandi teisel poolel kerkinud hulganisti uusi ehitisi, mille tulemusena on mõis jäänud kaasaegse Kostivere aleviku südameks.1920-ndatel muudeti Kostivere riigimõisaks ning 1941. aastal sovhoosiks (v.a. Saksa okupatsiooni aeg), mille keskuseks mõisa peahoone oli kuni sovhoosi likvideerimiseni.
Seejärel võttis maja haldamise üle vallavalitsus.