Kersti Laanejõe
Räägitakse, kuidas laupäeva hommikul hakkas rahvast kogunema bussijaama ümbrusesse. Esimesed saabusid juba poole üheteistkümne paiku, kuigi kutsutud olid üheteistkümneks. Kokku saanud neid nii 35 ümber. Mõnedel olid kaasas labidad, teistel rehad, kolmandatel taskus käed, enamusel lapsed ja ühel olevat isegi puurimismasin kaasas olnud. Noh ikka selleks, et auke maa sisse puurida. Sest kui puid istutada, eriti noori puid, tuleb nad tugevate tugedega toestada, mis omakorda sügavale maa sisse taguda tuleb.
Kõigepealt räägiti raadios, et talgupäev on tulemas, siis rääkis külavanem, et ta olevat kõige esimene olnud, kes talgud Kostiveresse registreeris, siis käis kõlakas, et paplirivi, bussijaama taga, noh, võetakse maani maha. Ja et asemele istutatakse 21 noort sangleppa.
Ja nii läkski.
Päike paistis (ilmaennustusest hoolimata ), vihma ei sadanud (ilmaennustusest hoolimata) ja tööd tehti mehemoodi (kahtlevatest aknalpiilujatest hoolimata). Vesi kuuma naha jahutamiseks oli, kommipaus energiasüstiks oli, talgusupp oli, muusika oli, piknikutoolid ja piknik olid ka, naljast ja naerust rääkimata. Muud rahvast olevat saginud talgulistest ümber ja mööda palju, ent ligi ei tihatud tulla. Aga oleks võinud.
Talgujuht oli tasemel ja tööd jagus täpselt kolmeni. Selleks ajaks olid istutatud sanglepad kahte sirgesse viirgu, seotud tugipostide külge, kastetud ja rehitsetud, veetud ära oksapraht, istutatud lilli siia ja sinna, silutud puhtaks tööst tolmused näod ja porised säärikud. Räägitakse, et üleriigilise Teeme Ära talgupealik ise tänas telefonikõnega kostiverelasi oma kodukoha ilusamaks, paremaks ja puhtamaks muutmise eest. Mina ise seal kohal ei olnud, olid muud tegemised, aga räägitakse…… ja ikka head ja et tuleval aastal tulevad talgud jälle.
Värsked kommentaarid