Ärkamisaeg
On laupäeva, 13. oktoobri varahommik. Kell 6.30 telefonist äratusalarmi kinni pannes nean end maa põhja – kas tõesti pole mul oma töövaba päevaga miskit paremat peale hakata kui kamba meestega metsa jalutama minna… Võiks ju nautida bridgetjonesilikku hommikut. Minu ainsaks kaaslaseks on puuris jooksurattal esimesi ringe tegev tšintšilja Ludvig. Seega ei mingit kohustust hommikuputru keeta või kellegi jaoks ilus välja näha. Põõnaks kella 9-ni, siis keedaks teed ja loeks mõnd head raamatut. Põõnaks lausa poole päevani ja lihtsalt oleks… Aga ei, oma puuris jooksurattal juba kolmandat staadioniringi läbiv Ludvig on võtnud nõuks minu silmad avatuna hoida. Kui juba nii väike tegelane on hommikul vara virk ja tegus, siis ega ma kehvem ole! Kiire jogurtiamps, tassike teed, hambapesu ja minek – ei mingit meiki ega pikemat ettevalmistust. Tuleb, mis tuleb! Maja ees autole hääli sisse pannes pole ma jätkuvalt kindel, kas langetatud otsus on õige – lähen põdra ajujahile, ent endal läheb meel härdaks ja silm vesiseks isegi väikese linnukese surma peale. Veenan end, et tegu on nn demonstratiivse põdrajahiga, kus reaalseks tulistamiseks ei lähe. Kinnitan turvavöö ning sõidan Kostivere kaupluse ette parklasse. Õnneks ei ole ma tol varahommikul ainus veidrik, kes ei märka oma vaba ajaga miskit paremat peale hakata. Kui seltskond on kogunenud, hüppame auto peale ning võtame suuna Ruu metsade servas, Peterburi maantee ääres olevale parklale (Vana Musta kassi kõrtsi lähistel, suunaga Tallinna poole), Kostivere Jahiseltsi kokku lepitud kohtumispaigale. Umbes 10 minutit autosõitu ning olemegi kohal. Väljas on üsna hämar, tibab veidi vihma, metsa lähedus ja hommikune karge õhk äratab kõik meeled ja tajud. Ühtäkki olen veendunud, et metsa tulemine oli ainuõige tegu – see on võimalus pääseda eemale nädalavahetuse kohustuslikust tubade koristamisest ja arvutist. See on vaba aeg, mil lasen oma mõtetel puhata, õpin midagi uut ja kogen enneolematut.

Rivistus
Hiljemalt kella 8-ks on kõik TÕN-i raames jahil osaleda soovijad ja Kostivere Jahiseltsi liikmed (kokku 28 inimest ) kohal. Kohustuslikus korras antakse allkirjaga kinnitus jahil osalemise kohta, tõmmatakse selga helkurvestid ning vaadatakse üle jahivarustus. Toimub rivistus ning jahipealik Marko Olop peab tervituskõne ja instrueerib (ohutustehnika) kõiki jahist osavõtjaid külalisi, tutvustab päeva jahiplaani, millistes metsades toimuvad ajujahid ja mis loomi on lubatud küttida (Kostivere Jahiseltsil on lubatud lasta 6 looma, neist 2 põdrapulli, 2 põdralehma ja 2 põdravasikat). Igaks juhuks kordan pealikule veel kord üle, et metsa satun mina vaid seenele minnes ning siis hoian ka isal käest kinni (orienteerumine pole minu just kõige tugevam külg) ning minu seekordne rõivavalik (valge müts, valge jope, liibuvad retuusid) ei taotle mitte ilus olemist, vaid tuleneb naiselikust teadmatusest professionaalse jahiriietuse kohta. Ma ju siiralt arvasin, et lähen jalutama samblaga kaetud männi-seenemetsa… 🙂 Küllap said jahimehed mind nähes veidi muiata, ent metsa võeti mind kaasa sellegipoolest!

Tunne oma rindekaaslast!
Öeldakse: rindele minnes tunne oma rindekaaslast! Kui minu üle võisid rindekaaslased järeldusi teha vaid välimuse järgi, siis mina seevastu varustasin end üritusele minnes elementaarse faktipagasiga. Kostivere Jahiseltsi kodulehe (www.kostiverejahiselts.eu) kaudu sain eelnevalt teada, et: 1) Kostivere Jahiselts on loodud 1950-ndatel aastatel ning praegu kuulub seltsi kokku 35 liiget; 2) Jahiseltsi hooldusala kuulub Ida-Harju piirkonda ning hõlmab 10060 ha suurust maa-ala; 3) Jahiseltsi tegevuse eesmärk on ulukihoole ja selle arvukuse reguleerimine, osavõtt jahindusalastest koosviibimistest ja laskespordi propageerimine. On muljetavaldav, kui põhjalik on selle seltsi koduleht – alates jahikalendrist, jahimehe infost/meelespeast, jahiturismi ja jahindusteemaliste uudiste, foorumi, pildigalerii ning õigusaktideni välja. Kogu see info kõneleb iseenda eest – mitte üks Kostivere Jahiseltsi liige ei käi jahil metslooma kena kasuka ja vorstiliha pärast, vaid seltsi igapäevategevus on eluliselt oluline meie metsades elavate loomade püsimajäämisel. Lisaks jahipidamisele kantakse hoolt loomade sööda ja heaolu eest karmidel talveperioodidel.

Ja nüüd rindele!
Põdrale võib pidada peibutus-, varitsus-, hiilimis- või ajujahti ning pidada jahti jahikoeraga. Valdav osa põtradest RMK aladel kütitakse valiklaskmist võimaldava hiilimisjahi käigus. Ajujahti korraldatakse reeglina paljude jahimeeste osavõtul ning seda tegime tol päeval ka meie. Seisime üksteise kõrval viiekümnemeetriste vahedega, seljas helkurvestid, jalas kummikud. Meid kutsuti “ajuks” ja iga hetk oli algamas ajujaht. Rivistusel pandi paika, kes kuhu minema peab ehk kus püssiga mehed pesitsevad ja kust aju ehk ajajate salk oma jalgadele valu andma hakkab. Ajajate eesmärk oli kõndida ühtses rivis ja teha kõva lärmi, et põdrad jookseksid otse jahimeestele „sülle“. Omavahel suheldi raadiosaatjate abil. Ajajate ülem andis jahipealikule märku, et ajajad hakkavad tulema, kas kütid on üles rivistatud, ja siis hakkas aju korraga liikuma. Kogenumad ajajad koordineerisid kogu asja, andsid märku, kas liikuda kiiremini või pisut oodata.

Aju liigub…
„Liigume,“ kostab kusagilt eemalt ajujuhi hüüd. Minu vasakul käel olev ajujahi-kaaslane Pille astub esimesed sammud metsa suunas. Mul pole valikut, intuitiivselt suundun võsa ja selle taga oleva metsa poole. Mind liikumas nähes otsustab metsa siseneda ka paremal pool olev Anneli. No nii – lähebki lahti, mõtlen ma. Õnneks pole Henrik (Kostivere Jahiseltsi kogenud liige) minust kaugel, ta on kohe Anneli kõrval. Seega on eksimisvõimalus minimaalne. Peagi kostavad minuni Henriku mehised hüüded “välja, välja“. Meie, naised (ja Kostivere Kultuurimõisa segakoori liikmed) võtame Anneli ja Pillega kasutusele aga naisooperilauljate hääli meenutavad soprani ja aldi toonides hüüded “ouuu, ouuu, uuuu”. Esiteks sellepärast, et see on võimas ja kostab kaugele, teiseks on see hea viis säästa lauluhäält kolmapäevaseks lauluprooviks, vähemalt nii me arvasime… 🙂 Esimese 20 meetri järel olen veendunud, et olen liikunud otse, täpselt nii nagu paluti. Ometi olen peagi Pillega vaat et kõrvuti ja Henrik paremal väidab, et peaksime hoidma tugevalt diagonaalis vasakule. Olen segaduses… Eesolevale metsarajale jõuab 4 ajajat ühes kohas, mis tähendab seatud strateegia läbikukkumist. Seda kinnitab ka fakt, et Henriku ja Anneli vahelt olevat pääsenud üks põder nn tahaliinile.

Teine katse
Mis seal ikka, koondusime ning suundusime järgmise metsatuka juurde. See mets ei olnud aga enam teps mitte seenemetsa meenutav, vaid juba päris korralik väliõppuse rada ühes roheliste mülgaste, tormituultes langenud puude, kõrkjapadrikute ning välibasseinidega. Nähtavus oli heal juhul 20, halvemal juhul 5 meetrit. Vasakul oli küll Kaarlit näha ja kuulda, ent tema kõrval olnud Anneli oli umbes 10 minuti pärast nägemis- ja kuulmisulatusest väljas… Püüan teha fotokaga mõned pildid, ent eksimishirm saab minust võitu – murran nagu tank läbi kõigest, mis mu teele juhtub ning teen paar võimsat hüpet, et ülejäänud ajujahiga samale joonele jõuda. Ühtäkki lajatab kaugemalt püssipauk ning hetk pärast seda kostab kohe ka teine lask. Võin ainult arvata ja loota, et langenud loom ei suundunud püssitoru ette tänu “ajule”. Lohutan end mõttega, et me polnud veel kuigi kaugele jõudnud…

Loomulik kadu ja jahisaak
„Kus Anneli on?“ küsin Kaarlilt üha tihedamini. Kogenud Järvakandi jahimehena rahustab ta mind ning hõikab Annelile, et too hoiaks tugevalt paremale. Anneli on aga nii kaugel, et ei kuulegi Kaarli hüüdu. Jaht muutub ekstreemsemaks, kui pinnas mu jalge all muutub üha vesisemaks. Nii mõnigi kord avastan end keset mülkataolist ala, kust ainus viis läbi pääseda  on otse läbi pori ja vee sumbates või puuoksast kui viimsest õlekõrrest haarates. Aga eemalduvad hääled motiveerivad kiiremini välja rabelema ja tempokamalt edasi liikuma. Pole hullu, läbi raskuste tähtede poole! Mõned minutid hiljem laiub otse mu ees järjekordne metsarada ning seal on juba tuttavad näod Kostivere Jahiseltsist – olen õnnelikult tagasi seltskonnas 🙂 Anneli (meie teise ajujahi nn loomuliku kao) saame kätte telefoni abil ja naiste häälevõimu kasutades – lõpp hea, kõik hea! Varem kuuldud püssilasud ning jahimeeste rahulolevad näoilmed annavad mõista, et jaht on selleks korraks läbi. Umbkaudu 3 tunni jooksul lasti kaks põtra. Jahiõnn ning jahijumalanna Diana naeratas seekord jahipealik Marko Olopile ning Markus Teemantile. Õnnitlused meestele!

Ekstreemsele ja edukale jahile järgneb rida kohustuslikus korras läbiviidavaid protseduure  – Harju Jahindusklubile toimetatakse lastud loomade lõualuud ning maoproovid. See kõik on vajalik meie riigimetsade loomade statistika tarvis. Ja kuna sel korral otsustati loomad müügiks anda, toimetati need Kostivere jahimajja, kuhu ostja neile samal päeval järele tuli. Jahiretke järelpeoks ja seiklusliku jahipäeva lõpetuseks kogunesime Kostivere jahimajja. Kui kogenumad jahimehed olid ettenägelikult võtnud kaasa kuivad vahetusriided, siis meie nn TÕN-i uustulnukatena püüdsime saada sooja kiirematest liigutustest või diivaninurgast. Olgu mainitud, et TÕN-i jahiretkel osalenud naiste suhtes näitasid jahimehed üles tõelist džentelmenlikku suhtumist – esimesed kuuma tee ja kohvi tassid, praetud põdramaksa ja -südame ampsud ning soojendavad joped kuulusid just meile, naistele. Jahimehed on ka väga seltskondlikud, avatud, sõbralikud ning tõeliselt head meelelahutajad! Lõunalauas räägitud humoorikad jahimehelood juba niipea ei unune. Päeva tegi meeldejäävaks ka fakt, et jahiretk jagas meile rohkelt jahindusalaseid teadmisi.

Täname Kostivere Jahiseltsi selle põneva ning vahva jahipäeva eest!
Kui peaks järgmiseks ajujahiks minema, siis Kadi, Pille, Anneli, Kaarel ning Priit on andnud oma sõna taas kaasa teha!

TÕN PILDIGALERII (nõrganärvilistel soovitame mitte vaadata):

[mudslide:picasa,0,ktruuleht@hotmail.com,5802739880514620273]