Enam kunagi ei kuule ma ta häält, naeru, elutarku soovitusi, rõõme ja muresid…

16. septembril 2011  suri paljudele Jõelähtme valla ning kostiverelastele tuntud Kostivere elanik Elve Toome. Inimene ja naine, keda paljud peavad justkui Kostivere esimeseks alevikuvanemaks. Ta oli inimene, kes kuni viimse hingetõmbeni kandis südames Kostiveret, siinsete inimeste, looduse, asutuste ja loomade heaolu ning kelle elust võiks kirjutada põneva ning elamusterohke elulooraamatu. Veel viimasel Kostivere mõisapäeval mõisakohviku laua taga kohvi juues ning koogiga maiustades lubasime üksteisele headest mälestustest vähemalt kokkuvõtliku artikli kirjutada…


Mälestades Kadi Truuleht: Elve – minu jaoks oled Sa ennekõike inimene, kelle hoolde usaldasin oma väikse lapse kui aastaid tagasi merel tööl käisin. Tänu, mida selle eest Sulle võlgnen, ei ole mõõdetav ega sõnadega edasi antav. Sinu igapäevast hoolt, puhtust, korrektsust, süstemaatilisust, kindlaid reegleid ning heasoovlikku rangust meenutame lapsega veel tänagi naerusuil ja tänulikult. Minu lugupidamine Sulle ka kõige selle eest, mida oled teinud meie kodualeviku nimel ja heaks – sinu otsekohesus, kindel arvamus erinevatel teemadel ning sihikindlus on olnud imetlusväärne – veel viimasel mõisapäeval sai arutatud Sulle muret tekitava bussiliikluse ning bussigraafikute üle… Samuti hoolisid Sa vanuritele suunatud tegevustest – et neil oleks tore koht kuhu kokku tulla, omavahel pingetetea suhelda, kontserditel käia ja kultuuri nautida. Mul on väga kahju, et artikli kirjutamisega hiljaks jäin… Teen seda täna, Sulle kõige lähedasemate inimeste kaasabil. Sind alati mäletades, Kadi ja Karolin

Elve sündis 02.oktoobril 1929.a. Järvamaal Särevere vallas Parasi külas kodus. 1941.a. sai ta endale õe Anne ja 1945.a. õe Merikese. Sõjaaastad ja neile järgnenud aastad olid perele  rasked, sest 1946.a. algul arreteeriti isa kuulumise eest saksa sõjaväkke ja saadeti Siberisse. Siberisse saatmise oht varitses mahajäänuid – ema, Elvet ja kahte väikest õde. Siin tulid appi tädi (emaõde) ja tema abikaasa. Nad võtsid enda juurde Elve, kes oli tulnud 1945.a. Tallinnasse Arve- ja Plaanindustehnikumi õppima ja 1946.a. ka 10-kuuse õe Merikese. 1949.a. Elve lõpetas tehnikumi ja ta suunati Tallinna lähedale Kostivere sovhoosi raamatupidajaks. Seadnud sisse oma elu Kostiveres, tõi Elve enda juurde ka ema ja õe Anne. Õde Merike jäi tädi ja tädimehe lapseks, nendel endil polnud lapsi. Värskelt diplomeeritud raamatupidaja oli täis noorusindu ja töötahet. Elamine seati sisse Kostivere mõisa ruumides ning noor naisterahvas töötas sovhoosis vaid pool aastat, siis läks kolhoosi üle (tollal oli iga küla omaette kolhoos). Elve astus ka ise kolhoosi liikmeks, pani kartulid maha ning pidas lehma. Kartulid viis hobusega turule, piima meierisse – nõnda sai kuidagi ära elatud. Nendest kolhoosi aastatest pärineb ka Elve suur kiindumus  hobustesse. “Minu meelest on hobune ideaalne loom, tark ja ustav”, on Elve õelnud. Loomade eest hoolitsemine ja nendega treenimine lubab täna tõdeda, et Elve on võitnud aastal 1952 Tallinnas toimunud vabariiklikul meistrivõistlusel tsempioni tiitli! Edukale sportlasekarjäärile pani aga punkti õnnetu hobuselt kukkumine ja vigastused – pärast seda ei olnud enam ratsasõiduks vajalikku julgust…
Peale hobuste oli tema kiindumuseks ka lapsed, keda saatuse tahtel tal endal ei olnud. See eest on tema hoolitsevat kätt, sooja südant ja vahel ka karmi sõnu kuulnud  nüüd juba suureks sirgunud  Peep, Alar, Urmas ja õe Anne poeg Margus. Hellitavaid sõnu on jagunud ka paljudele väikestele tüdrukutele ja poistele, kes alles sirguvad suureks.
Saabus aeg, mil kolhoosid liideti sovhoosiga ning Elve asus tööle sovhoosis külanõukogu sekretärina. Kahe aasta pärast pühkis aga sekretär maatolmu jalge alt ning suundus linna Estoplasti tööle. Ent saatus tõi ta ka sel korral siiski tagasi – külanõukogu esimeheks. Külanõukogu hooleks oli tollal kooli, raamatukogu, velskripunkti töökorraldamine, sündide ja surmade registreerimine. Kostivere sovhoosi juhtis tollal Arvo Saarepera. Tänu Elve ja Arvo Saarepera koostööle on tänastel Kostivere lastel oma kool! Just Elve oli see kes käis rajooni hariduskomisjoni esimehe jutul ning mille tulemusel otsustati Kostiverre kool rajada.
Oma loomult oli Elve  ääretult korrektne ja täpne. Kõik pidi olema nööri mööda sirge. Ta oli juhitüüp, kes organiseeris ja korraldas, võitles õiguse eest .

Meenutab Elve õe Anne poeg Margus Tinno:

Esimesed mälestused Elvest pärinevad ajast kui ta mind 4-5-aastasena paaril korral Musta mere äärde puhkama kaasa võttis. Väiksele põngerjale oli see kahtlemata unustamatu elamus. Elve juures möödusid ka kõik minu koolivaheajad, ehk sisuliselt on oluline osa minu isiksusest olnud ka tema kujundada. Suved ei olnud kaugeltki mitte lust ja lillepidu, kuivõrd paigas olid selged kuid siiski mõistlikud raamid distsipliini ja käitumise osas. Ka esimesed kogemused töö ja palga võtmes sain just Kostivere kandi põldudel ja karjamaadel. Usun, et just Elvelt on külge jäänud järjekindlust, püüdlikust ja austust töö suhtes, võib-olla ka törts jäärapäisust.
Hilisemas elus on Elve mänginud samuti olulist rolli nii toetava kui suunava isikuna. Arusaadavalt kaalukausid aja jooksul muutusid ja tuli minu kord olla talle toeks kui tervis jupsis või muidu abi vaja. Hea meel on selle üle, et Elve jõudis ära näha ja ka oma panuse kasvatusse anda ka järgmise põlvkonna ehk minu ja Heleri laste Jan Markuse ja Kirke Mia osas. Lapsed on alati Elve jaoks olulist rolli mänginud. Kuigi endal tal lapsi ei olnud, siis võib öelda, et lapsi oli tema elus rohkem kui ka kõige kangelaslikumal kangelasemal.
Lisaks lastele oli Elve jaoks oluline õiglus ja võrdsus. Lollus ja omakasupüüdlikus  ajasid teda vihale. Ta märkas ja leidis alati midagi, mida korda ajada ja tihtipeale see tal ka õnnestus tänu järjekindlusele. Minu jaoks oli üllatav, et veel kõrges eas tehti talle ettepanek kandideerida kohalike omavalitsuste valimistel. Viimastel aastatel üritasin talle küll selgeks teha, et tervis on olulisem, kuid väga mõjukas see jutt ei olnud. Kahjuks jäi tema viimane hingenäriv, bussipiletite hindasid puudutav teema vähemalt tema poolt lõpuni ajamata.
Usun, et Elve jääb mälestustes kestma mitte ainult lähematel omastel, vaid ka paljudel teistel. Loodan, et tema positiivne ning pragmaatiline suhtumine ellu on paljudele eeskujuks, minule igatahes on.

Meenutab Elve õe Anne minia Heleri Tinno:

Elve oli väärikas, ääretult usaldusväärne, täpne ja hoolas ning võimega näha olukordi või probleeme laiemalt (ehk puude taga metsa). Temas oli selgroogu oma põhimõtetele ja uskumustele truuks jääda ning ta suhtus lugupidamisega nii iseendasse kui ka ümbritsevatesse. Tal oli igas küsimuses oma kindel seisukoht ning temas oli südikust ka karmid tõed välja öelda. Ettevõtliku inimesena oli ta alati kohal abi ning lahendusi pakkumas kui tundis, et õiglus vajas jalule seadmist ning probleemid lahendamist – oli selleks siis küla(kogunna)elu puudutav või perekondlik küsimus. Temas oli püsivust ja tahtejõudu kord juba ette võetud asjad lõpule viia. [mudslide:picasa,0,ktruuleht@hotmail.com,5657041966303582465]