Võiks ju arvata, et saabunud suvi annab ainest kirjutada liblikatest ja lilledest, ent paraku tuleb pöörduda sootuks mustemates toonides Kostivere laste, noorte ja nende vanemate poole.  Rääkida sellest, mis meie alevikus igapäevaselt toimub.

Käesoleva aasta kevadel kirjutas Kostivere Küla Selts ja aleviku aktiivgrupp  KOP projekti soetamaks alevikku 3 külakiiget. Rõõmu positiivsest rahastamise vastusest ning esimesest valminud kiigest ei jätkunud paraku kauaks – ca 1 nädal pärast jaanipäeva oli kiige juba suhteliselt väsinud moega ning lõhutud. Tuleb tunnistada, et valmistajapoolselt polnud kiige tehtud kõige kestvama kontruktsiooniga, ent “viisaka” kiikumise puhul oleks selle eluiga olnud siiski märgatavalt pikem. Intelligentne inimene oleks aru saanud, et tegemist ei olnud traditsioonilise võll- külakiigega, vaid nn istumiskiigega kus lastel hea väikest hoogu teha või memmekestel jalgu puhata. Meie noored aga arvasid, et kiige asukoht on vale (tõstsid selle puude varju ning arvasid, et sealt küla nende tegemisi ei näe..) ning muidugi proovisid ka kiigega üle võlli saada. Täna pole kiigel kahjuks võimalik teha ka väiksemat hoogu.
Leidus paar inimest kes parastasid, ent õnneks leidus ka häid inimesi, kes võtsid ühendust, tundsid muret ning pakkusid omapoolselt välja võimalusi olukorra lahendamiseks. Üheskoos oleme otsustanud pikendada projekti, mille tulemusel valmivad lubatud küla-kiiged 2012.a suveks. Kui just mitte rauast, siis kordades kestvama konstruktsiooniga. Ja loodetavasti on selleks ajaks ka meie noored  täisealisteks kasvanud- ei pea ehk kiiget ketiga kinnitama või lukku panema…

Aleviku vahel jalutades või kasvõi siit läbi sõites ei jää märkamata ka Kostivere bussijaam – justkui geto-linnaku visiitkaart…Jah, nii see paraku on – maha sülitatakse sihvkakoori, üle nädala võõbatakse värvidega üle seinu ja pingid, rasitakse lilli. Paratamatult tekib mõte – millises kodus need noored kasvavad, et sellises kohas endid hästi tuntakse ja selliseid asju tehakse… Olgu mainitud, et täpselt niikaua kui jätkub seinte värvimine ja laamendamine, täpselt niikaua jätkub ka Kostivere aktiivgrupil jonni noored ise oma kätega tehtut korrastama panna! Mõtteainest noortele  – selle asemel, et summasid bussijaama seinte värvimiseks kulutada, võiksime ümbrust hoida ja teha selle rahaga midagi targemat – kirjutada projekti noorte ürituste läbiviimiseks, rula-rambi parandamiseks vms. Lapsevanemad – ilmselt olete teadlikud, kui ka Teie laps on üks neist kes bussijaamas istumas/toimetamas käib. Ära pea paljuks temaga käesoleva blogi sissekande  teemal vestelda. Ilmselt ei taha keegi meist, et asjad väga kurjaks lähevad ning nimed valla ajalehes ilmuvad!

Ja minu üllatuseks peame rääkima mitte ainult noortest, vaid ka väiksematest lastest. Nimelt, just “värskenduskuuri” läbinud laste mänguväljakutel on tabatud teolt poisid, kes ilmselt käivad 1.-2. klassis. Kas pole jahmatav, et just need väikest kasvu mehe-hakatised püüdsid paar päeva tagasi Liukivi 6 tagusel mänguplatsil liumäe konstruktsiooni sõna otses mõttes maa seest välja tõsta!? Kuhu veel – kas tõesti ei oska lapsed ja noored hinnata nende nimel tehtut!? Ja kui mitte, siis peaks olema vähemalt kodust kaasa antud arusaam, et teiste poolt loodut ei lõhuta! Kurb aga tõsi – ühest otsast ehitad, teises aleviku nurgas samal ajal lõhutakse.

Loodan südamest, et aja jooksul väärtushinnangud ja hoiakud meie kodu ja koduümbruse suhtes muutuvad, muutuvad paremaks!